Tuesday, January 18, 2011
Mida Õppisin?
Ma õppisin paljur juurde teoreetilist informatsiooni mis toimub arvuti riistvara erinevate komponentides ja kuidas need ehitatud on.
Monday, January 10, 2011
Sunday, January 9, 2011
Arvuti puhastus ja dokumentatsioon
Puhastasin oma koduse vana Microlingi arvuti
- Esmalt eemaldasin arvuti vooluvõrgust
- Eemaldasin kõik juhtmed ja asetasin arvuti külili
- Võtsin ära kõik sellised riideesemed, mis võivad tekitada staatilist laengut
- Otsisin valmis endale vajalikud tööriistad ja karbi kruvide jaoks
- Puudutan mingit suurt metallist objekti, et staatilist laengut maandada
- Keeran kruvikeerajaga kruvid lahti ja eemaldan paneeli
- Puhastan tolmu kompressoriga
- Kruvin küljepaneeli tagasi
- Ühendan arvuti tagasi
- Lõpptulemus
Arvuti komplekt
Tuli koostada arvuti komplekt
Minu koostatud komplekt on mõeldud mängurile ja sellisele inimelele kellel pole rahaga probleeme. Arvestades poe hindadega samaväärse masina kohta on see väga soodne pakkumine.
Korpus: Gigabyte GZ-X2 Black - 36,72 €
Protsessor: Intel Core i7 870 2.93 GHz/6.4GT/8M - 246,04 €
Emaplaat: Gigabyte Socket 1156 GA-P55-US3L - 86,28 €
Videokaart: Gigabyte Geforce 500 series GTX 580 1536MB - 486,25 €
Helikaart: Creative X-Fi Xtreme Audio PCI-E OEM - 41,27 €
Kõvaketas: Samsung SpinPoint T166 Series HD501LJ 500GB 7200rpm 16MB NCQ SATA 3Gb/s - 33,58 €
Mälu: Crucial DDR3 PC-10600 1333MHz 4GB 4x 37,07 €
Toiteplokk: Gigabyte SUPERB ATX 720W PFC GE-P610A-C2 - 83,12 €
Võrgukaart: Intel PCI LAN Adapter PRO/1000 GT DESKTOP Adapter - 27,30 €
Hind kokku:1077,63 € ehk 16861 krooni
Osad otsisin Hinnavaatlus.ee leheküljelt
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/Videokaardid/157930/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/Protsessorid/112984/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/K%C3%B5vakettad/57719/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/Helikaardid/93804/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/Emaplaadid/113510/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/M%C3%A4lud/158450/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/Korpused/128121/
Minu koostatud komplekt on mõeldud mängurile ja sellisele inimelele kellel pole rahaga probleeme. Arvestades poe hindadega samaväärse masina kohta on see väga soodne pakkumine.
Korpus: Gigabyte GZ-X2 Black - 36,72 €
Protsessor: Intel Core i7 870 2.93 GHz/6.4GT/8M - 246,04 €
Emaplaat: Gigabyte Socket 1156 GA-P55-US3L - 86,28 €
Videokaart: Gigabyte Geforce 500 series GTX 580 1536MB - 486,25 €
Helikaart: Creative X-Fi Xtreme Audio PCI-E OEM - 41,27 €
Kõvaketas: Samsung SpinPoint T166 Series HD501LJ 500GB 7200rpm 16MB NCQ SATA 3Gb/s - 33,58 €
Mälu: Crucial DDR3 PC-10600 1333MHz 4GB 4x 37,07 €
Toiteplokk: Gigabyte SUPERB ATX 720W PFC GE-P610A-C2 - 83,12 €
Võrgukaart: Intel PCI LAN Adapter PRO/1000 GT DESKTOP Adapter - 27,30 €
Hind kokku:1077,63 € ehk 16861 krooni
Osad otsisin Hinnavaatlus.ee leheküljelt
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/Videokaardid/157930/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/Protsessorid/112984/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/K%C3%B5vakettad/57719/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/Helikaardid/93804/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/Emaplaadid/113510/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/M%C3%A4lud/158450/
http://www.hinnavaatlus.ee/products/Arvutiriistvara/Korpused/128121/
Bochs
Bochs hääldatakse box ehk kast on PC töötav emulaator programm. Sellega saab emuleerida protsessoreid, mälusid, BIOS ja muid arvuti riistvara. See on väga kasulik riistvarale programmi kirjutamisel. Lisaks saab veel sellega jooksutada teist operatsiooni süsteemi.
Saab seda kasutada operatsiooni süsteemi kirjutamisel, kui valmimisel programm kokku jookseb ei mõjuta see peamist süsteemi ,mis võimaldab vea üles otsida ja selle eemaldada. Lisaks saab kasutada vanade ja sobimatute programmide ja mängude jaoks.
Lisa informatsioon : http://en.wikipedia.org/wiki/Bochs
http://wiki.osdev.org/Bochs
Saab seda kasutada operatsiooni süsteemi kirjutamisel, kui valmimisel programm kokku jookseb ei mõjuta see peamist süsteemi ,mis võimaldab vea üles otsida ja selle eemaldada. Lisaks saab kasutada vanade ja sobimatute programmide ja mängude jaoks.
Lisa informatsioon : http://en.wikipedia.org/wiki/Bochs
http://wiki.osdev.org/Bochs
Printeri install
Installisin kodus enda arvutile printer-skänneri Canon Pixma MP210. Install on väga lihtne. Tuleb arvutiga ühendada USB kaabliga, ühendada vooluvõrku ja sisestada installi plaat. Kui plaat on kadunud saab draiveri ka internetist (otsisin netist ühe koha kust sai draiveri http://www.usa.canon.com/cusa/support/consumer/printers_multifunction/pixma_mp_series/pixma_mp210#DriversAndSoftware )
Installi programmi käivitusel tuleb valida keel soovitatavalt inglise keel, järgmises aknas valida Next, siis määrata regioon, siis tuleb kasutus tingimused ,et edasi minna peab nõustuma tingimustega. Peale seda toimub install, kui valmis võib vajutada Complete ja arvuti ise automaatselt valib pordi, võib selle ka manuaalselt valida kui vaja. Ongi installitud.
Kontrollisin kas töötab. Mõlemad skänner ja printer töötasid.
Installi programmi käivitusel tuleb valida keel soovitatavalt inglise keel, järgmises aknas valida Next, siis määrata regioon, siis tuleb kasutus tingimused ,et edasi minna peab nõustuma tingimustega. Peale seda toimub install, kui valmis võib vajutada Complete ja arvuti ise automaatselt valib pordi, võib selle ka manuaalselt valida kui vaja. Ongi installitud.
Kontrollisin kas töötab. Mõlemad skänner ja printer töötasid.
Wednesday, January 5, 2011
Tegin praktika Riinaga
OHUTUS:
1) Lülitame arvuti välja ja ühendame ta vooluvõrgust lahti.
2) Maandame end.3) Väldime villaste riiete kandmist.
4) Organiseerime endale tööpinna, kus tööd hakkame tegema.
EDASINE TÖÖ:
1) Otsime karbi kruvidele.
2) Paneme valmis vajalikud tööriistad.
3) Kruvime lahti tagumised paneelid.
4) Eemaldame ükshaaval kõik komponendid.
5) Asume komponente puhastama
VAJALIKUD TÖÖRIISTAD:
1) Magnetkruvikeeraja või tavaline.
2) Karp kruvidele.
3) Kompressor või suruõhuballoon.
ARVUTI PUHASTAMINE:
1) Kruvisime tagumised paneelid lahti.
2) Eemaldasime ükshaaval kõik komponendid (RAM-mälud, aku, ventilaatori, protsessori, protsessori jahutuse ja DVD-seadme).
3) Puhastasime komponendid tolmust.
4) Paigutasime ja kurvisime komponendid oma kohtadele tagasi.
5) Kruvisime tagumised paneelid kinni.
KOMPONENDID:
1) Aku - Amilo 755XX5 Lithium Ion, 4000 mAh, 14,4 Vdc
2) DVD-seade - Ricoh Company RW8165A/21, DVD+RW/+R
3) RAM-mälud - Samsung 256 Mb, DDR
4) Ventilaator - Y.S Tech FD05701CHB, DC5V, 0,28 A
6) Kõvaketas - puudus
7) Emaplaat - Intel
Arvuti nimi: Amilo L6825
Printer
Arvutitehnikas on printer seade, mis toodab teksti või graafikat elektrooniliselt salvestatud dokumentidest füüsilistele meediakandjatele, nagu paberile või kilele. Enamasti mõeldakse printeri all arvutist sõltuvat lisaseadet, kuid uuemad printerid saavad hakkama ka ilma arvutita. Vanasti toimus andmevahetus arvuti ja printeri vahel paralleelportide, tänapäeval enamasti USB kaabli kaudu. Mõnedel printeritel, tuntud kui võrguprinteritel, on sisseehitatud võrgukaart, tüüpiliselt traadita ja/või ethernetil põhinev ning neid saavad kasutada tööks kõik selle konkreetse võrgu kasutajad. Tavakasutajatele mõeldud printerid on tihti võimelised toetama korraga nii võrgukasutajaid kui otsekasutajaid. Lisaks suudavad uuemad printerid lugeda infot otse mälukaardilt sisseehitatud mälukaardilugeja abil, USB mälupulgalt või suhelda digitaalkaamerate ja skanneritega. Mõned printerid on ühendatud otse skanneri ja/või faksimasinaga ühtseks süsteemiks, et toimida nagu koopiamasin. Printereid, mis omavad lisaks printimisele veel omadusi nagu skaneerimine või paljundamine, nimetatakse tihti kontorikombainideks.
Laserprinter prindib kiiresti kõrgekvaliteedilist teksti ja graafikat. Nagu ka digitaalsed koopiamasinad ja kontorikombainid, laserprinterid kasutavad kserograafilist printimisprotsessi, kus väljastatav materjal on toodetud laserkiire otsese skänneerimise kaudu üle kogu printeri fotoretseptori. Laserprinterid on tänapäeval enimkasutatavad laiatarbeprinterid. Laserkiir projekteerib pildi prinditavast lehest elektriliselt laetud trumlile, mis on kaetud seleeniga või, moodsates printerites tavapärasema orgaanilise fotokonduktoriga. Fotokonduktor eemaldab laengu kohtadest, mis on valgusele avatud. Kuiva tindi (tooneri)elektrostaatiliselt laetud osakesed jäävad trumli laetud alade peale. Seejärel prindib trummel kujutise paberile otsese kontakti ja kuumusega, mis põletab tindi paberile.
Vedeltindiprinter on printeritüüp, mis loob paberile kujutise tilgutades sinna erineva suurusega tinditilku. Tindiprinterid olid enne laserprintereid kõige tavapärasemad printerid. Tindiprinteri mudeleid tehakse alates väikestest ja odavatest tavatarbijatele mõeldud kuni suurte professionaalsete masinateni.
Tahke tindi printerid on teatud tüüpi termoprinterid. Nad kasutavad tahkeid, küünlavaha meenutavaid, CMYK-värvi tindipulki, mis sulatatakse ja juhitakse piesoelektrilistesse printeripeadesse. Printeripea piserdab tindi pöörlevale, õliga kaetud trumlile. Seejärel rullub paber üle trumli, tänu millele jääb kujutis paberile. Tahke tindi printereid kasutatakse tavaliselt värviliste kontoriprinteritena. Tahke tindi printer sobib suurepäraselt printimiseks kiledele ja muudele mittepoorsetele materjalidele. Tahke tindiprinteriga saab väga häid printimistulemusi. Jooksvad ja soetamiskulud on laserprinteritega sarnased. Selle tehnoloogia miinuseks on suur energiakulu ja pikk soojenemisaeg külmstardil. Samuti kurdavad mõned kasutajad, et prinditud tulemusele on raske kirjutada, kuna vaha kipub pastaka tinti tõrjuma.
Materjalid:
http://et.wikipedia.org/wiki/Printer
Laserprinter prindib kiiresti kõrgekvaliteedilist teksti ja graafikat. Nagu ka digitaalsed koopiamasinad ja kontorikombainid, laserprinterid kasutavad kserograafilist printimisprotsessi, kus väljastatav materjal on toodetud laserkiire otsese skänneerimise kaudu üle kogu printeri fotoretseptori. Laserprinterid on tänapäeval enimkasutatavad laiatarbeprinterid. Laserkiir projekteerib pildi prinditavast lehest elektriliselt laetud trumlile, mis on kaetud seleeniga või, moodsates printerites tavapärasema orgaanilise fotokonduktoriga. Fotokonduktor eemaldab laengu kohtadest, mis on valgusele avatud. Kuiva tindi (tooneri)elektrostaatiliselt laetud osakesed jäävad trumli laetud alade peale. Seejärel prindib trummel kujutise paberile otsese kontakti ja kuumusega, mis põletab tindi paberile.
Vedeltindiprinter on printeritüüp, mis loob paberile kujutise tilgutades sinna erineva suurusega tinditilku. Tindiprinterid olid enne laserprintereid kõige tavapärasemad printerid. Tindiprinteri mudeleid tehakse alates väikestest ja odavatest tavatarbijatele mõeldud kuni suurte professionaalsete masinateni.
Tahke tindi printerid on teatud tüüpi termoprinterid. Nad kasutavad tahkeid, küünlavaha meenutavaid, CMYK-värvi tindipulki, mis sulatatakse ja juhitakse piesoelektrilistesse printeripeadesse. Printeripea piserdab tindi pöörlevale, õliga kaetud trumlile. Seejärel rullub paber üle trumli, tänu millele jääb kujutis paberile. Tahke tindi printereid kasutatakse tavaliselt värviliste kontoriprinteritena. Tahke tindi printer sobib suurepäraselt printimiseks kiledele ja muudele mittepoorsetele materjalidele. Tahke tindiprinteriga saab väga häid printimistulemusi. Jooksvad ja soetamiskulud on laserprinteritega sarnased. Selle tehnoloogia miinuseks on suur energiakulu ja pikk soojenemisaeg külmstardil. Samuti kurdavad mõned kasutajad, et prinditud tulemusele on raske kirjutada, kuna vaha kipub pastaka tinti tõrjuma.
Materjalid:
http://et.wikipedia.org/wiki/Printer
videokaart
Videokaart (ka graafikakaart, graafikakiirendi, kuvaadapter, videoadapter, graafikaadapter) on laienduskaart ja seade, mis muundab arvuti mälus oleva kujutise kuvarile arusaadavaks signaaliks. Võib öelda, et videokaart on omalaadne "tõlk" – ta võtab protsessorilt kahendsüsteemi andmed, mis peale mitmesugust töötlemist teisendab kõik need andmed pildiks, mida kasutaja kuvarilt näha võib. Kujutise loomine kahendsüsteemi andmetest on nõudlik protsess. Ruumilise, 3D-kujutise loomiseks peab videokaart esmalt looma juhtraamistiku sirgjoontest. Siis see kujutis rasterdatakse (täidetakse järelejäänud pikselid). Seejärel lisab videokaart valgustuse, tekstuuri ja värvid. Nõudlike graafiliste rakenduste puhul peab arvuti suuteline olema teostama seda protsessi kuuskümmend korda sekundis. Ilma videokaardita oleks vaja teostada selline hulk arvutusi, millistega paljud arvutid hakkama ei saaks. EGA standardi tulekuga oskasid videokaardid saata digitaalsignaali otse monitorile, kus see muundati elektronkiiretorule vajalikuks analoogsignaaliks. EGA'le järgnenud uut standardit - VGA'd - toetav videokaart oskas väljastada juba analoogsignaali. Tänapäeval, tänu vedelkristallkuvarite laialdasele kasutamisele, väljastab videokaart nii analoog- kui digitaalsignaali. Uued videokaardid oskavad peale oma põhiülesande täita ka mitmeid lisafunktsioone, võimaldades näiteks kolmemõõtmelise ja kahemõõtmelise arvutigraafika kiirendatud renderdamist ning MPEG-4 dekodeerimist. Muid kõrge jõudlusega videokaarte kasutatakse graafiliselt nõudlike protsesside läbiviimiseks, näiteks nõudlike arvutimängude mängimiseks.
Osad videokaardid on integreeritud emaplaadile, mis on eriti tavaline sülearvutite puhul. Sellisel juhul on graafikaprotsessoril endal väga väike hulk kasutatavat mälu, mistõttu videokaart võtab kasutusele osa arvuti muutmälust, vähendades vaba muutmälu hulka. Sellised integreeritud videokaardid on tavaliselt väikese jõudlusega ning seetõttu ei ole populaarsed nõudlikumate kasutajate hulgas. Integreerimata ehk siis eraldiseisvad videokaardid omavad erinevalt integreeritud videokaartidest oma muutmälu ning graafikaprotsessorit, mis on spetsiaalselt mõeldud kujutiste töötlemiseks ning seeläbi vähendavad arvuti protsessori koormust.
Graafikaprotsessor
Graafikakaardi protsessor, nimega graafikatöötlusüksus (graphics processing unit - GPU), on sarnane arvuti protsessorile (CPU). GPU on kavandatud nimelt teostama keerulisi matemaatilisi ja geomeetrilisi arvutusi, mis on vajalikud graafika viimistlemiseks. Lisaks oma töötlusvõimsusele kasutab graafikaprotsessor (GPU) eriprogrammeerimisviisi abi andmete analüüsiks ja kasutamiseks. Kujutise kvaliteedi parandamiseks kasutab graafikaprotsessor:
RAMDAC on videokaardil asuv RAM'i kiip, mis muudab digitaalsignaali analoogsignaaliks. RAMDAC reguleerib videokaardi funktsioone. Sõltuvalt RAMDAC'is kasutusel olevatest bittide arvust ning andmevahetuskiirusest, suudab RAMDAC toetada erinevaid värskendussagedusi. Mõned kaardid omavad lausa mitut RAMDAC'i, mis võimaldavad suurendada tootlikkust ja ühendada kaardiga rohkem, kui ühe monitori. RAMDAC saadab lõpliku pildi läbi kaabli monitorile. CRT kuvarite puhul on värskendussagedust väga oluline hoida kõrgemal kui 75 Hz, kuna sellest madalam värskendussagedus väsitab "värisemise" tõttu liigselt silmi. Tehnoloogilise erinevuse tõttu ei ole nn "värisemine" LCD kuvarite puhul probleemiks. Digitaalsete kuvarite populaarsuse kasvu tõttu integreeritakse RAMDAC GPU sisse, mistõttu on ta iseseisva osana kadumas. Kõik hetkel kasutusel olevad LCD'd, plasmakuvarid ja televiisorid töötavad digitaalsignaalil, mistõttu nad ei vaja RAMDAC'i olemasolu.
Video BIOS on lihtne (ning tavaliselt kasutaja eest peidetud) programm, mis juhib videokaardi operatsioone ning sisaldab juhendeid selleks, et arvuti ning tarkvara saaksid suhelda videokaardiga. Video BIOS võib sisaldada informatsiooni videokaardi mälu viiteaegade, graafikaprotsessori töökiiruse ning voltide ning muude videokaardiga seonduvate parameetrite kohta. Mõned spetsialistid otsustavad parandada oma arvuti graafikakaardi tootlikkust seades käsitsi läbi Video BIOSE sätete graafikaprotsessori kella kiiruse kõrgemaks, see on tuntud kui juurdekruttimine (overclocking). Tavaliselt siiski krutitakse juurde mälu sagedust, sest GPU kella kruttimine võib põhjustada GPU ülekuumenemise, mis võib halval juhul teha taastumatut kahju videokaardile. Kuigi juurdekruttimine võib parandada tootlikkust, muudab see ka tootja garantii kehtetuks, sest kaardi tootja annab garantii ainult tootja poolt seadistatud tööreziimi kohta.
Kui graafikaprotsessor loob kujutise, siis ta vajab kohta, kus hoida infot lõpetatud piltide kohta. Selleks kasutab ta videokaardi mälu (RAM), ladustades andmed iga pikseli, tema värvi ja asukoha kohta ekraanil. Osa mälust (RAM) võib täita raampuhvri rolli, see tähendab, et hoitakse lõpetatud kujutisi, kuni saabub aeg neid kuvada. Tüüpiliselt töötab videomälu (RAM) väga kõrgel kiirusel ja omab ”kahepoolset sadamakaid” see tähendab, et süsteem võib andmeid lugeda ja kirjutada üheaegselt. Operatiivmälu (RAM) on ühendatud digitaal-analoog tõlgiga (digital-to-analog converter – DAC), mida tuntakse ka nimega RAMDAC, mis tõlgib kujutise kuvarile mõistetavaks analoogsignaaliks. Hetkel kasutusel olevate videokaartide muutmälu maht on vahemikus 128 MB kuni 4 GB. Tavaliselt kasutavad videokaardid spetsiaalset ning kiiret muutmälu, näiteks VRAMi, WRAMi, SGRAMi, jne. Aastal 2003 baseerus videokaartides kasutusel olev muutmälu DDR tehnoloogial. Aja möödudes on videokaartide tootjad läinud üle uutele ning palju kiirematele tehnoloogiatele, näiteks DDR2, GDDR3, GDDR4,GDDR5. Hetkel laiatarbekasutuses olevatel videokaartidel on mälude taktsammud vahemikus 400 MHz kuni 3.8 GHz.
Videokaartide arvutusvõimsuse kasvamise tõttu on suurenenud ka nende elektrinõudmised. Kuna protsessorite ning toiteplokkide tootjad on läinud effektiivsuse suurendamise teed, on videokaart muutumas kõige suuremaks elektritarbijaks arvutis. Moodsad videokaardid, mille elektritarbimine on suurem kui 75W, omavad seetõttu kuue- või kaheksaklemmilisi ühenduspesasid, et saada tööks vajalik elektrienergia otse arvuti toiteplokist.
Kuna videokaartide elektritarbimine on üha suurenenud, on kasvanud ka videokaartide poolt eraldatava soojuse hulk. Kui see soojus kasvab liiga suureks, siis videokaart võib ülekuumeneda ning lõpptulemusena lakkada töötamast. Seepärast kasutavad videokaardid erinevaid jahutusseadmeid, et suunata töö käigus tekkiv kuumus videokaardist eemale. Järgnevalt kaks kõige põhilisemat jahutusseadmete tüüpi, mis on kasutusel videokaartide juures:
Draiver on programmijupp, mis seletab videokaardile, mida ta peab joonistama. Kui rakendus teatab operatsioonisüsteemi vahendusel, et aken A on tarvis viia punktist B punkti C, siis kuvaadapterile arusaadavasse keelde tõlgib selle just draiver. Draiver sisaldab infot käskudest, mida graafikaprotsessor on võimeline täitma ja mida mitte, ehk millised pildiosad on võimeline ta ise välja arvutama ning millised vaja jätta protsessorile. Süsteemi töökiiruse ja võimaluste seisukohalt on draiveril oluline tähtsus. Sageli on videokaardi või operatsioonisüsteemiga kaasas mitu draiverit, iga eraldusvõime ja värvussügavuse jaoks oma - järelikult võivad ka videokaardi võimalused eri reziimides erineda, olenevalt konkreetsest draiverist.
Materjalid:
http://et.wikipedia.org/wiki/Videokaart
Osad videokaardid on integreeritud emaplaadile, mis on eriti tavaline sülearvutite puhul. Sellisel juhul on graafikaprotsessoril endal väga väike hulk kasutatavat mälu, mistõttu videokaart võtab kasutusele osa arvuti muutmälust, vähendades vaba muutmälu hulka. Sellised integreeritud videokaardid on tavaliselt väikese jõudlusega ning seetõttu ei ole populaarsed nõudlikumate kasutajate hulgas. Integreerimata ehk siis eraldiseisvad videokaardid omavad erinevalt integreeritud videokaartidest oma muutmälu ning graafikaprotsessorit, mis on spetsiaalselt mõeldud kujutiste töötlemiseks ning seeläbi vähendavad arvuti protsessori koormust.
Graafikaprotsessor
Graafikakaardi protsessor, nimega graafikatöötlusüksus (graphics processing unit - GPU), on sarnane arvuti protsessorile (CPU). GPU on kavandatud nimelt teostama keerulisi matemaatilisi ja geomeetrilisi arvutusi, mis on vajalikud graafika viimistlemiseks. Lisaks oma töötlusvõimsusele kasutab graafikaprotsessor (GPU) eriprogrammeerimisviisi abi andmete analüüsiks ja kasutamiseks. Kujutise kvaliteedi parandamiseks kasutab graafikaprotsessor:
- Täisstseenset antiaalias põhimõtet (Full scene anti aliasing - FSAA), mis muudab kolmemõõtmeliste objektide servad sujuvamaks.
- Anisotroopset filtreerimist (Anisotropic filtering - AF), mis muudab kujutise selgemaks ja teravamaks.
RAMDAC on videokaardil asuv RAM'i kiip, mis muudab digitaalsignaali analoogsignaaliks. RAMDAC reguleerib videokaardi funktsioone. Sõltuvalt RAMDAC'is kasutusel olevatest bittide arvust ning andmevahetuskiirusest, suudab RAMDAC toetada erinevaid värskendussagedusi. Mõned kaardid omavad lausa mitut RAMDAC'i, mis võimaldavad suurendada tootlikkust ja ühendada kaardiga rohkem, kui ühe monitori. RAMDAC saadab lõpliku pildi läbi kaabli monitorile. CRT kuvarite puhul on värskendussagedust väga oluline hoida kõrgemal kui 75 Hz, kuna sellest madalam värskendussagedus väsitab "värisemise" tõttu liigselt silmi. Tehnoloogilise erinevuse tõttu ei ole nn "värisemine" LCD kuvarite puhul probleemiks. Digitaalsete kuvarite populaarsuse kasvu tõttu integreeritakse RAMDAC GPU sisse, mistõttu on ta iseseisva osana kadumas. Kõik hetkel kasutusel olevad LCD'd, plasmakuvarid ja televiisorid töötavad digitaalsignaalil, mistõttu nad ei vaja RAMDAC'i olemasolu.
Video BIOS on lihtne (ning tavaliselt kasutaja eest peidetud) programm, mis juhib videokaardi operatsioone ning sisaldab juhendeid selleks, et arvuti ning tarkvara saaksid suhelda videokaardiga. Video BIOS võib sisaldada informatsiooni videokaardi mälu viiteaegade, graafikaprotsessori töökiiruse ning voltide ning muude videokaardiga seonduvate parameetrite kohta. Mõned spetsialistid otsustavad parandada oma arvuti graafikakaardi tootlikkust seades käsitsi läbi Video BIOSE sätete graafikaprotsessori kella kiiruse kõrgemaks, see on tuntud kui juurdekruttimine (overclocking). Tavaliselt siiski krutitakse juurde mälu sagedust, sest GPU kella kruttimine võib põhjustada GPU ülekuumenemise, mis võib halval juhul teha taastumatut kahju videokaardile. Kuigi juurdekruttimine võib parandada tootlikkust, muudab see ka tootja garantii kehtetuks, sest kaardi tootja annab garantii ainult tootja poolt seadistatud tööreziimi kohta.
Kui graafikaprotsessor loob kujutise, siis ta vajab kohta, kus hoida infot lõpetatud piltide kohta. Selleks kasutab ta videokaardi mälu (RAM), ladustades andmed iga pikseli, tema värvi ja asukoha kohta ekraanil. Osa mälust (RAM) võib täita raampuhvri rolli, see tähendab, et hoitakse lõpetatud kujutisi, kuni saabub aeg neid kuvada. Tüüpiliselt töötab videomälu (RAM) väga kõrgel kiirusel ja omab ”kahepoolset sadamakaid” see tähendab, et süsteem võib andmeid lugeda ja kirjutada üheaegselt. Operatiivmälu (RAM) on ühendatud digitaal-analoog tõlgiga (digital-to-analog converter – DAC), mida tuntakse ka nimega RAMDAC, mis tõlgib kujutise kuvarile mõistetavaks analoogsignaaliks. Hetkel kasutusel olevate videokaartide muutmälu maht on vahemikus 128 MB kuni 4 GB. Tavaliselt kasutavad videokaardid spetsiaalset ning kiiret muutmälu, näiteks VRAMi, WRAMi, SGRAMi, jne. Aastal 2003 baseerus videokaartides kasutusel olev muutmälu DDR tehnoloogial. Aja möödudes on videokaartide tootjad läinud üle uutele ning palju kiirematele tehnoloogiatele, näiteks DDR2, GDDR3, GDDR4,GDDR5. Hetkel laiatarbekasutuses olevatel videokaartidel on mälude taktsammud vahemikus 400 MHz kuni 3.8 GHz.
Videokaartide arvutusvõimsuse kasvamise tõttu on suurenenud ka nende elektrinõudmised. Kuna protsessorite ning toiteplokkide tootjad on läinud effektiivsuse suurendamise teed, on videokaart muutumas kõige suuremaks elektritarbijaks arvutis. Moodsad videokaardid, mille elektritarbimine on suurem kui 75W, omavad seetõttu kuue- või kaheksaklemmilisi ühenduspesasid, et saada tööks vajalik elektrienergia otse arvuti toiteplokist.
Kuna videokaartide elektritarbimine on üha suurenenud, on kasvanud ka videokaartide poolt eraldatava soojuse hulk. Kui see soojus kasvab liiga suureks, siis videokaart võib ülekuumeneda ning lõpptulemusena lakkada töötamast. Seepärast kasutavad videokaardid erinevaid jahutusseadmeid, et suunata töö käigus tekkiv kuumus videokaardist eemale. Järgnevalt kaks kõige põhilisemat jahutusseadmete tüüpi, mis on kasutusel videokaartide juures:
- Radiaator: passiivne jahutusseade. Suunab kuumuse eemale videokaardilt, kasutades soojusjuhtivat metalli (tavaliselt tehtud alumiiniumist või vasest). Õhk (või mõnel juhul vesi) toimib seejärel soojusvahetina, mis viib kuumuse videokaardist eemale.
- Ventilaator: aktiivne jahutusseade. Ventilaatorid on tavaliselt kasutuses radiaatoritega, suurendades seeläbi soojusülekande efektiivsust. Liikuvate osade tõttu vajab ventilaator püsivat hooldust.
Draiver on programmijupp, mis seletab videokaardile, mida ta peab joonistama. Kui rakendus teatab operatsioonisüsteemi vahendusel, et aken A on tarvis viia punktist B punkti C, siis kuvaadapterile arusaadavasse keelde tõlgib selle just draiver. Draiver sisaldab infot käskudest, mida graafikaprotsessor on võimeline täitma ja mida mitte, ehk millised pildiosad on võimeline ta ise välja arvutama ning millised vaja jätta protsessorile. Süsteemi töökiiruse ja võimaluste seisukohalt on draiveril oluline tähtsus. Sageli on videokaardi või operatsioonisüsteemiga kaasas mitu draiverit, iga eraldusvõime ja värvussügavuse jaoks oma - järelikult võivad ka videokaardi võimalused eri reziimides erineda, olenevalt konkreetsest draiverist.
Materjalid:
http://et.wikipedia.org/wiki/Videokaart
Kõvaketas
Kõvaketas on selleks laoruumiks, kuhu arvuti saab püsivalt salvestada kogu tarkvara ning kõik teie poolt loodud dokumendid. Kõvakettal olev informatsioon jääb alles ka pärast arvuti väljalülitamist. Kui te ostate endale arvuti, siis oleks tark valida kõige suurema mahutavusega kõvaketas, mida teie eelarve võimaldab. Kaasaegne keerukas tarkvara vajab kõvakettal üha enam vaba ruumi. Lisaks hakkavad ajapikku oma osa nõudma ka graafikafailid ning kõik muu, mida te näiteks Internetist oma arvutisse soovite laadida.
Kõvaketas (Hard Disk) on suure mahutavusega (paarikümnest megabaidist mitmete gigabaitideni), kuid üldjuhul mittevahetatav ketas, st. ta on kettaseadmesse sisse ehitatud ja riknemise korral pole “kodustes tingimustes” remonditav. Vajaduse koral vahetatakse ta välja koos kettaseadmega. Kõvaketta eeliseks võib lugeda ka suurt töökindlust. Kettaseadmesse sisse ehitatult on ta kaitstud tolmu eest ning kui te ei unusta (vanematel kõvaketastel) transpordi eel tema lugemispäid parkimast (korraldusega parkhead või park) (uuematel on see automaatne), siis esineb kõvaketta tõrkeid harva, sest ta on pika tööeaga seade. Lisaks muudele omadustele on kõvaketas ka suhteliselt kiire.
Ehitus
Põhimõtteliselt näeb kõvaketas seest välja nagu pisike grammofon, ülestikku asetatud plaatide ja nende vahel liikuvate lugemis/kirjutamispeadega. Mida suurema mahutavusega kõvaketas, seda rohkem plaate on. Erinevalt flopikettast, mis on kergesti vahetatav ja transporditav, on kõvaketas (varem nimetati ka Winchester- kettaks) jäigalt seotud kettaseadmega. Ta on paigutatud hermeetiliselt suletud, tolmukindlasse korpusesse.
Metallkest on suletud hermeetiliselt. Kesta sisemus peab olema võimalikult tolmuvaba, võimaldamaks parimat täpsust ketta lugemis -ja kirjutuspeade sihtimisel ketta pinna ulatuses.
Tänapäeva kõvaketta kettakontroller on sisse ehitatud. See kontrollib lugemis -ja kirjutamispeade liikumist, andmete lugemist ja salvestamist.
Lugemis- ja kirjutamispead. Iga ketta kummagi poole jaoks on oma pea
Andmed paiknevad ketta pinnal väikeste magneetiliselt polariseeritud väljadena, mida arvuti loeb kui 0 ja 1 jada
Telg paneb kettad pöörlema. Moodsa kõvaketta pöörlemissagedus on tavaliselt vahemikus 4500 - 10000 pööret minutis. Mida suurem pöörlemissagedus, seda kiiremini saab andmeid kettalt lugeda. Teoreetiliselt, sest see sõltub ka muudest teguritest, mitte ainult pöörlemissagedusest. Nii et suurem number ei pruugi alati just näidata kiiremat kõvaketast.
Kettad ise on kas metallist või klaasist ning kaetud üliõhukese (kuni 0,000001 mm) magneetuva kihiga
IDE- (Integrated Drive Electronics või Intelligent Drive Electronics). Personaalarvutite enimlevinud kõvakettaliides. Paralleelnimetus ATA (AT Attachment, eesti k. AT ühendus). Lubab maksimaalset andmete ülekandekiirust 8,3 MB/s. IDE puhul tekivad probleemid suuremate kui 528 MB ketastega.
EIDE- (Enchanced IDE). IDE edasiarendus, mille maksimaalne andmete ülekandekiirus on 16,6 MB/s ning mis lubab CD-ROM-i lugejate ja üle 528 MB mahutavate ketaste kasutamist. Lubab maksimaalselt 4 kettaseadme ühendamist.
Ultra ATA on kõvakettaliides, mis tõstab IDE ketaste andmevahetuskiiruse kahekordseks. Töötab enamike emaplaatidega alates TX chipsetist. Ultra ATA kõvakettad pole oluliselt kallimad tavalistest IDE ketastest. Kiireneb programmide laadimine, andmefailide lugemine ja salvestamine jm kettaga seotud operatsioonid.
ULTRA DMA- Ultra Direct Memory Access. Quantumi poolt loodud EIDE edasiarendus, kus andmete maksimaalne ülekandekiirus kettaseadme ja arvuti vahel on 33 MB/s
UDMA66- Ultra Direct Memory Access (tuntud ka, kui Ultra ATA/66) -kõige viimane IDE versioon, mis lubab ülekandekiiruseks 66 MB/sec. The new system requires a new cable with 80 conductors. The 40 new conductors are used for grounding. This way the noise is reduced, and the bandwidth goes up. The new cables use the old 40-pin plugs. Kui kasutada ATA/66 süsteemi koos 40-pin kaabliga, langeb kiirus automaatselt 33 MB/sekundini.
SCSI- (Small Computer System Interface)- Paralleelliidese standard mitmesuguste välisseadmete nagu kõvakettad, lindiseadmed, skannerid jms. ühendamiseks arvutiga. IDE-st universaalsemal SCSI liidesel on tänapäeval mitmeid variatsioone (Wide SCSI, Fast SCASI, Fast Wide SCSI jms.), mis erinevad üksteisest ülekandekiiruse, andmesiini laiuse (8 või 16 bitti) ja ühendatavate seadmete arvu poolest. Kõige suuremat ülekandekiirust (80 MB/s) võimaldab Wide Ultra2 SCSI.
SCSI-3 liidesel põhinevad kettad tagavad Ultra ATA ketastest veelgi suurema andmevahetuskiiruse. Neil on suurem pöörlemiskiirus, kõrgem müratase ja nad on eelmistest märksa kallimad. Parematele emaplaatidele on see liides integreeritud. SCSI on vajalik tööjaamades ja andmebaasiserverites.
RAID-Reduntant Array of Independent Disks. Mitmest sõltumatust kõvakettaseadmest koosnev süsteem. Lihtsamad RAID-id võimaldavad vaid kiiremat andmevahetust, keerulisemad tagavad salvestatud andmete kättesaadavuse isegi mõne tema koosseisu kuuluva kettaseadme vea korral.
Kasutusaeg
Optimaalne kasutusaeg on kõvaketaste puhul ca 5 aastat ning pärast seda oleks mõtekas hakata otsima uut kõvaketast.
Materjalid:
http://www.arvutiweb.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=17&Itemid=33
Kõvaketas (Hard Disk) on suure mahutavusega (paarikümnest megabaidist mitmete gigabaitideni), kuid üldjuhul mittevahetatav ketas, st. ta on kettaseadmesse sisse ehitatud ja riknemise korral pole “kodustes tingimustes” remonditav. Vajaduse koral vahetatakse ta välja koos kettaseadmega. Kõvaketta eeliseks võib lugeda ka suurt töökindlust. Kettaseadmesse sisse ehitatult on ta kaitstud tolmu eest ning kui te ei unusta (vanematel kõvaketastel) transpordi eel tema lugemispäid parkimast (korraldusega parkhead või park) (uuematel on see automaatne), siis esineb kõvaketta tõrkeid harva, sest ta on pika tööeaga seade. Lisaks muudele omadustele on kõvaketas ka suhteliselt kiire.
Ehitus
Põhimõtteliselt näeb kõvaketas seest välja nagu pisike grammofon, ülestikku asetatud plaatide ja nende vahel liikuvate lugemis/kirjutamispeadega. Mida suurema mahutavusega kõvaketas, seda rohkem plaate on. Erinevalt flopikettast, mis on kergesti vahetatav ja transporditav, on kõvaketas (varem nimetati ka Winchester- kettaks) jäigalt seotud kettaseadmega. Ta on paigutatud hermeetiliselt suletud, tolmukindlasse korpusesse.
Metallkest on suletud hermeetiliselt. Kesta sisemus peab olema võimalikult tolmuvaba, võimaldamaks parimat täpsust ketta lugemis -ja kirjutuspeade sihtimisel ketta pinna ulatuses.
Tänapäeva kõvaketta kettakontroller on sisse ehitatud. See kontrollib lugemis -ja kirjutamispeade liikumist, andmete lugemist ja salvestamist.
Lugemis- ja kirjutamispead. Iga ketta kummagi poole jaoks on oma pea
Andmed paiknevad ketta pinnal väikeste magneetiliselt polariseeritud väljadena, mida arvuti loeb kui 0 ja 1 jada
Telg paneb kettad pöörlema. Moodsa kõvaketta pöörlemissagedus on tavaliselt vahemikus 4500 - 10000 pööret minutis. Mida suurem pöörlemissagedus, seda kiiremini saab andmeid kettalt lugeda. Teoreetiliselt, sest see sõltub ka muudest teguritest, mitte ainult pöörlemissagedusest. Nii et suurem number ei pruugi alati just näidata kiiremat kõvaketast.
Kettad ise on kas metallist või klaasist ning kaetud üliõhukese (kuni 0,000001 mm) magneetuva kihiga
Kõvaketta plaadid pöörlevad konstantse kiirusega (CAV). See tähendab, et 360 kraadine ketta pööre võtab alati ühe ja sama aja, olgu siis lugemis/kirjutamispead ketta välimise või sisemise serva pool. Kuna välimiselt äärelt on võimalik ajaühikus rohkem andmeid kätte saada, siis kasutatakse tänapäeval andmete salvestamisel ka protsessi "zoned bit recording", mis tähendab, et võimalikult palju andmeid püütakse paigutada just välimise ääre poole.
Kõvaketaste puhul “hõljuvad “ pead õhupadjal ligikaudu 3/1000 mm kõrgusel ketta pinnast. Kõvaketaste pöörlemiskiirus on üle 5000 p/min ning mehaanika on väiksem ja täpsem kui diskettidel, võimaldades suuremaid salvestustihedusi ja mälumahtusid kui diskettidel. Enamikel juhtudel kasutatakse konstruktsioonis rohkem kui ühte ketast (tegemist on kettapaketiga), mille poole võib korraga pöörduda mitu lugemis-salvestuspead.IDE- (Integrated Drive Electronics või Intelligent Drive Electronics). Personaalarvutite enimlevinud kõvakettaliides. Paralleelnimetus ATA (AT Attachment, eesti k. AT ühendus). Lubab maksimaalset andmete ülekandekiirust 8,3 MB/s. IDE puhul tekivad probleemid suuremate kui 528 MB ketastega.
EIDE- (Enchanced IDE). IDE edasiarendus, mille maksimaalne andmete ülekandekiirus on 16,6 MB/s ning mis lubab CD-ROM-i lugejate ja üle 528 MB mahutavate ketaste kasutamist. Lubab maksimaalselt 4 kettaseadme ühendamist.
Ultra ATA on kõvakettaliides, mis tõstab IDE ketaste andmevahetuskiiruse kahekordseks. Töötab enamike emaplaatidega alates TX chipsetist. Ultra ATA kõvakettad pole oluliselt kallimad tavalistest IDE ketastest. Kiireneb programmide laadimine, andmefailide lugemine ja salvestamine jm kettaga seotud operatsioonid.
ULTRA DMA- Ultra Direct Memory Access. Quantumi poolt loodud EIDE edasiarendus, kus andmete maksimaalne ülekandekiirus kettaseadme ja arvuti vahel on 33 MB/s
UDMA66- Ultra Direct Memory Access (tuntud ka, kui Ultra ATA/66) -kõige viimane IDE versioon, mis lubab ülekandekiiruseks 66 MB/sec. The new system requires a new cable with 80 conductors. The 40 new conductors are used for grounding. This way the noise is reduced, and the bandwidth goes up. The new cables use the old 40-pin plugs. Kui kasutada ATA/66 süsteemi koos 40-pin kaabliga, langeb kiirus automaatselt 33 MB/sekundini.
SCSI- (Small Computer System Interface)- Paralleelliidese standard mitmesuguste välisseadmete nagu kõvakettad, lindiseadmed, skannerid jms. ühendamiseks arvutiga. IDE-st universaalsemal SCSI liidesel on tänapäeval mitmeid variatsioone (Wide SCSI, Fast SCASI, Fast Wide SCSI jms.), mis erinevad üksteisest ülekandekiiruse, andmesiini laiuse (8 või 16 bitti) ja ühendatavate seadmete arvu poolest. Kõige suuremat ülekandekiirust (80 MB/s) võimaldab Wide Ultra2 SCSI.
SCSI-3 liidesel põhinevad kettad tagavad Ultra ATA ketastest veelgi suurema andmevahetuskiiruse. Neil on suurem pöörlemiskiirus, kõrgem müratase ja nad on eelmistest märksa kallimad. Parematele emaplaatidele on see liides integreeritud. SCSI on vajalik tööjaamades ja andmebaasiserverites.
RAID-Reduntant Array of Independent Disks. Mitmest sõltumatust kõvakettaseadmest koosnev süsteem. Lihtsamad RAID-id võimaldavad vaid kiiremat andmevahetust, keerulisemad tagavad salvestatud andmete kättesaadavuse isegi mõne tema koosseisu kuuluva kettaseadme vea korral.
Kasutusaeg
Optimaalne kasutusaeg on kõvaketaste puhul ca 5 aastat ning pärast seda oleks mõtekas hakata otsima uut kõvaketast.
Materjalid:
http://www.arvutiweb.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=17&Itemid=33
Emaplaat
Emaplaadiks nimetatakse elektroonikaseadmetes trükkplaati, millele ühendatakse riistvaralisi komponente.
Teisisõnu: emaplaat on arvuti keskseks komponendiks, mille külge käivad aruvuti tööks vajalikud komponendid ning ka lisaseadmed.
Emaplaadil on protsessori, graafikakaardi, mälude ja muude lisade ühendamiseks pesad ehk socketid.
Protsessori pesasid on mitmeid erinevaid tüüpe, olenevalt firmast (AMD või INTEL) ja protsessori seeriast. Kusjuures pesad on ehituselt erinevad.
Laiendkaardipesasid e. siine on arvutil olnud 2: ISA ja PCI. PCI'd kasutatakse tänapäevani.
Videokaardid sobisid nii ISA kui PCI pessa kuid pesade kiirus polnud videopildi edastamiseks ja töötlemiseks piisav, seetõttu loodi AGP (Accelerated Graphics Port) ning sellest omakorda PCI-E (PCI-Express).
Mälupesad emaplaadil: (DIMM, EDO) SDRAM, DDR, DDR2, DDR3.
Emaplaadil on kaks tähtsat kiipi, mida nimetatakse järgnevalt: NorthBridge (PõhjaSild) ja SouthBridge (LõunaSild). Nende ülesandeks on juhtida emaplaadi tööd. NorthBridge vajab enamasti jahutamist. Jahutajad jagunevad kaheks: passiivsed ja aktiivsed. Passiivjahutus on ilma ventillaatorita jahutus.
Arvuti kastis liigub õhk arvuti eesotsast sisse, kasti sees soojeneb ning väljub läbi toiteploki.
Väljaspool
GA-EP45-UD3Emaplaatide ehitus ja keerukus on läbi aegade muutunud. Kui esimestel PC'del (Personal Computer) olid emaplaadile integreeritud (emaplaadile ehitatud) vaid klaviatuuripistik, siis tänapäeval on neid pisut rohkem.
klaviatuur ja hiir käivad PS/2 pessa. On ka emaplaadi mudeleid, millel need puuduvad, sel juhul tuleb osta klaviatuur ja hiir, mis käivad USB pessa. Klaviatuuri otsik (nii emaplaadi kui seadme poolel) on lillat värvi, hiire oma aga roheline. Reeglina on klaviatuuri pesa emaplaadile lähemal kui hiire oma. Vanematel emaplaatidel on värvide asemel märgistatud pesad vastava seadme tähisega.
S/PDIF - Digitaalse heli sisend/väljund.
USB e. Universal Serial Bus - Universaalne liides seadmete ühendamiseks arvutiga. Näiteks: hiired, klaviatuurid, digikaamerad, skännerid, printerid, mälukaardilugejad, mälupulgad, välised kõvakettad jne. Arendustöö algas 1994. aastal ning küpseks sai 1996. aastal. Siiani on loodud kolm standardit: 1.0, 1.1 ja 2.0. Versioon 2.0 lubab 40x suuremat info edastamiskiirust kui eelkäijad. USB seadmed töötavad 5V peal.
helikaart - Heli väljund. Kõik tänapäeval müüdavad helikaardid on võimelised väljastama 2.1 heli (stereo + bass). Kallimad mudelid ka 5.1 (ruumiline) ja 7.1 (ruumiline) heli. Professionaalsetel helikaartidel on rohkem kui üks heli sisend-väljund. Ruumilise heli võimalus tuleb kasuks siis kui on 5.1 kõlarid. Enamus arvutikasutajaid ei osta kunagi arvutisse lisaseadmena helikaarti, sest integreeritud (emaplaadile ehitatud) variandist paremat nad ei vajagi.
firewire e. IEEE 1394 interface - Reaalajas andmeedastus seadmete vahel. Leiab kasutust näiteks analoogvideokaamerast pildi saatmiseks arvutisse. Firewire peetakse SCSI ühenduse asenduseks.
gameport - Mängupultide ühendamiseks arvutiga. Tänapäeval on puldid paraku USB ühendusega, mistõttu seda pesa uuematel emaplaatidel enam pole.
RJ45võrgukaart - Kohtvõrku ühendamiseks ja interneti kasutamiseks vajalik kaart. Paljudel juhtudel integreeritud emaplaadile. Tänapäeval on arvestatav võrgukaart 100Mbit/s. Ei tasu sassi ajada ühikuid Mbit (Mega bitt) ja MB (Mega Bait). ISP (Internet Service Provider) teenusepakkujad reklaamivad kiiruseid siiski Megabittides. 1 Bait = 8 bitti, seega tuleb Megabitt läbi jagada 8'ga. 12 Mbit internet = 1,5 MB/s ehk 1536 kB/s. Võrgukaabli standard on CAT5e ning otstesse käivad RJ45 pistikud.
LPT, COM, VGALPT e. Line Print Terminal - Seda ühendust kasutavad ainult vanemad printerid. Tänapäeval enam rakendust ei leia, sest printerid on võrguprinterid või läbi USB ühendatavad.
COM - Port, mida kasutati vanadel arvutitel näiteks hiire ühendamiseks. Enne võrgukaartide ajastut, oli võimalik läbi COM pordi ka võrgus arvutimänge mängida. Riistvaralisi COM porte oli arvutil 1 või 2. Ka tänapäeval on COM pordid kasutusel, kuid seda vaid virtuaalselt, näiteks läbi Bluetooth (sinihamba) või USB seadmete.
HDMI, VGA, DVIVGA e. Video Graphics Adapter - Analoogliides vanematest aegadest monitori ühendamiseks arvutiga. Enamus LCD teleritel on VGA liides, mistõttu on neid võimalik kasutada ka monitoridena. LCD monitorid vajavad teatud juhtudel kalibreerimist, et kogu pilt oleks ekraanil.
DVI e. Digital Visual Interface - Digitaalliides, mis edastab pilti digitaalselt. Läbi selle liidese LCD ekraan kalibreerimist ei vaja.
HDMI e. High Definition Multimedia Interface - Digitaalliides, läbi mille on võimalik saata nii heli kui pilti väljundseadmesse.
Seespool
GA-P35-DS3_2.1ISA e. (Industry Standard Architecture) - vanemat sorti laiendkaardipesa mis loodi 1981. aastal. See siin oli kas 8 või 16 bitine ning töötas sagedusel 8 MHz. Sellist siini võib kohata näiteks 486 emaplaatidel.
PCI e. Conventional PCI e. Peripheral Component Interconnect - Laiendkaartide pesa, mis leiab kasutust ka tänapäeval. See loodi 1993. aastal ning loojaks oli Intel. Siine on arvutis reeglina rohkem kui üks. PCI pesa on kas 32 või 64 bitine ja töötab sagedusel 33 või 66 MHz. Infoedastuse kiiruseks on 133 MB/s.Tüüpilised PCI siini kaardid on: võrgukaardid, helikaardid, modemid, lisa USB pesad, IEE 1394 pesa võimaldavad kaardid, TV kaardid ja kettakontrollerid.
PCI-E e. PCI Express e. Peripheral Component Interconnect Express - Tänapäevane laiendkaardipesa, mis loodi aastal 2004. Seekord tegid selle nimel koostööd nii Intel, Dell, IBM kui ka HP. PCI-E on nii PCI kui AGP asenduseks.
PCI-PCIeAGP e. Accelerated Graphics Port - Graafikakaardi pesa, mis loodi 1997. aastal. Pesa on 32 bitine ja töötab 66 MHz peal. Infoedastuse kiiruseks on 2133 MB/s. AGP on tänaseks küll vananenud kuid vanemates arvutites on ta endiselt kasutusel.
IDE e. Integrated Drive Electronics e. Parallel ATA (PATA) - Kõvaketaste ühendamiseks arvutiga. Liises kasutab laia 40 (või 80) soonelist kaablit emaplaadiga suhtlemiseks. Lubab edastamiskiiruseid: 16, 33, 66, 100 ja 133 MB/s. Ühe IDE kaabli küljes saab olla korraga 2 seadet ning üks neist peab olema master ja teine slave. Rolle saab määrata seadme küljes olevaid pin'e lühistades.
SSD vs HDDSATA e. Serial ATA e. Serial Advanced Technology Attachment - Aastal 2003 loodud liides kõvaketaste ühendamiseks arvutiga. Suhtleb arvutiga läbi peenikese 8-soonelise kaabli. Alates 2009-ndast aastast standardina kõigis uutes PC'des. Lubab edastamiskiirust kuni 6 Gbit/s e. 0,75 GB/s e. 750 MB/s.
SSD e. Solid-State Drive - Andmekandja, kus puuduvad liikuvad osad. Ketas koosneb püsimälust, kuhu info paigutatakse. SSD ketas nõuab võrreldes PATA või SATA ketastega vähem voolu ja ei karda raputamist. Ühtlasi saab SSD kettalt infot kiiremini kätte.
northbridge - Kiip emaplaadil, mis suhtleb riistvaraga: CPU, RAM, BIOS ROM, PCI Express (või AGP) ja ka southbridge'iga. Mõned inteli kiibid kontrollivad ka integreeritud graafikat(Graphics and Memory Controller Hub (GMCH)).
southbridge - Kiip mis tegeleb "aeglasemate" komponentidega nagu PCI, ISA, PATA, SATA, heli ning ka kella liigutamisega. Southbridge teeb tihedat koostööd ka northbridge'iga.
Xeon CPUCPU e. Central Processing Unit - Protsesside töötleja e. Protsessor, üks kahest kõige tähtsamast komponendist arvutis. Tema ülesanne on töödelda arvutis liikuvat infot.
RAM e. Random Access Memory - Arvuti põhimälu, kuhu talletatakse töötavate programmide tööks vajalik info. Põhimälus olev informatsioon pole igavene, st. arvuti välja lülitamisel kustuvad ka seal hoitavad andmed. Mida rohkem on arvutil põhimälu, seda vabamalt saavad programmid toimetada.
floppi e. disketiseade - Firma IBM poolt 70'ndatel loodud andmete hoidmise ketas. Läbi aegade on loodud kolm mõõtu: 8 tolli, 5¼ tolli ja 3½ tolli. Võidukäik kestis peaaegu 30 aastat. Tänapäeval võib neid veel aegajalt kohata riistvaralise omapära tõttu kasutusel olevates spetsiifilistes seadmetes. Nende asenduseks on seadmed nagu: CD, DVD, BlueRay, mälupulgad, välised kõvakettad ja mälukaardid. Mälupulkade maht võrreldes diskettidega on sadu (ja ka tuhandeid) kordi suurem. Samuti ei lähe mälupulgad nii kergesti katki, kui seda tegid disketid. Üks liivatera võis rikkuda kogu disketi!
HDD e. Hard Disk Drive - Andmekandja e. kõvaketas. Kasutusel kolme sorti kettaid: PATA, SATA ja SSD. HDD on ka teatud mõõtu ,lauaarvutil on see 3,5"(standard) ja sülearvutis 2.5"(standard).
Socket ja Slot - Protsessori pesa. Pesasid on rohkem, kui käte ja varvaste peal saaks kokku lugeda. Emaplaat ei toeta kõiki protsessoreid ja vastupidi. Emaplaatidel on tihti piirangud ka protsessorite kiirustele. Protsessor võib pessa sobida kuid selle taktsagedus võib olla emaplaadi jaoks liig mis liig.
materjalid:
http://kuutorvaja.eenet.ee/wiki/Emaplaat
Teisisõnu: emaplaat on arvuti keskseks komponendiks, mille külge käivad aruvuti tööks vajalikud komponendid ning ka lisaseadmed.
Emaplaadil on protsessori, graafikakaardi, mälude ja muude lisade ühendamiseks pesad ehk socketid.
Protsessori pesasid on mitmeid erinevaid tüüpe, olenevalt firmast (AMD või INTEL) ja protsessori seeriast. Kusjuures pesad on ehituselt erinevad.
Laiendkaardipesasid e. siine on arvutil olnud 2: ISA ja PCI. PCI'd kasutatakse tänapäevani.
Videokaardid sobisid nii ISA kui PCI pessa kuid pesade kiirus polnud videopildi edastamiseks ja töötlemiseks piisav, seetõttu loodi AGP (Accelerated Graphics Port) ning sellest omakorda PCI-E (PCI-Express).
Mälupesad emaplaadil: (DIMM, EDO) SDRAM, DDR, DDR2, DDR3.
Emaplaadil on kaks tähtsat kiipi, mida nimetatakse järgnevalt: NorthBridge (PõhjaSild) ja SouthBridge (LõunaSild). Nende ülesandeks on juhtida emaplaadi tööd. NorthBridge vajab enamasti jahutamist. Jahutajad jagunevad kaheks: passiivsed ja aktiivsed. Passiivjahutus on ilma ventillaatorita jahutus.
Arvuti kastis liigub õhk arvuti eesotsast sisse, kasti sees soojeneb ning väljub läbi toiteploki.
Väljaspool
GA-EP45-UD3Emaplaatide ehitus ja keerukus on läbi aegade muutunud. Kui esimestel PC'del (Personal Computer) olid emaplaadile integreeritud (emaplaadile ehitatud) vaid klaviatuuripistik, siis tänapäeval on neid pisut rohkem.
klaviatuur ja hiir käivad PS/2 pessa. On ka emaplaadi mudeleid, millel need puuduvad, sel juhul tuleb osta klaviatuur ja hiir, mis käivad USB pessa. Klaviatuuri otsik (nii emaplaadi kui seadme poolel) on lillat värvi, hiire oma aga roheline. Reeglina on klaviatuuri pesa emaplaadile lähemal kui hiire oma. Vanematel emaplaatidel on värvide asemel märgistatud pesad vastava seadme tähisega.
S/PDIF - Digitaalse heli sisend/väljund.
USB e. Universal Serial Bus - Universaalne liides seadmete ühendamiseks arvutiga. Näiteks: hiired, klaviatuurid, digikaamerad, skännerid, printerid, mälukaardilugejad, mälupulgad, välised kõvakettad jne. Arendustöö algas 1994. aastal ning küpseks sai 1996. aastal. Siiani on loodud kolm standardit: 1.0, 1.1 ja 2.0. Versioon 2.0 lubab 40x suuremat info edastamiskiirust kui eelkäijad. USB seadmed töötavad 5V peal.
helikaart - Heli väljund. Kõik tänapäeval müüdavad helikaardid on võimelised väljastama 2.1 heli (stereo + bass). Kallimad mudelid ka 5.1 (ruumiline) ja 7.1 (ruumiline) heli. Professionaalsetel helikaartidel on rohkem kui üks heli sisend-väljund. Ruumilise heli võimalus tuleb kasuks siis kui on 5.1 kõlarid. Enamus arvutikasutajaid ei osta kunagi arvutisse lisaseadmena helikaarti, sest integreeritud (emaplaadile ehitatud) variandist paremat nad ei vajagi.
firewire e. IEEE 1394 interface - Reaalajas andmeedastus seadmete vahel. Leiab kasutust näiteks analoogvideokaamerast pildi saatmiseks arvutisse. Firewire peetakse SCSI ühenduse asenduseks.
gameport - Mängupultide ühendamiseks arvutiga. Tänapäeval on puldid paraku USB ühendusega, mistõttu seda pesa uuematel emaplaatidel enam pole.
RJ45võrgukaart - Kohtvõrku ühendamiseks ja interneti kasutamiseks vajalik kaart. Paljudel juhtudel integreeritud emaplaadile. Tänapäeval on arvestatav võrgukaart 100Mbit/s. Ei tasu sassi ajada ühikuid Mbit (Mega bitt) ja MB (Mega Bait). ISP (Internet Service Provider) teenusepakkujad reklaamivad kiiruseid siiski Megabittides. 1 Bait = 8 bitti, seega tuleb Megabitt läbi jagada 8'ga. 12 Mbit internet = 1,5 MB/s ehk 1536 kB/s. Võrgukaabli standard on CAT5e ning otstesse käivad RJ45 pistikud.
LPT, COM, VGALPT e. Line Print Terminal - Seda ühendust kasutavad ainult vanemad printerid. Tänapäeval enam rakendust ei leia, sest printerid on võrguprinterid või läbi USB ühendatavad.
COM - Port, mida kasutati vanadel arvutitel näiteks hiire ühendamiseks. Enne võrgukaartide ajastut, oli võimalik läbi COM pordi ka võrgus arvutimänge mängida. Riistvaralisi COM porte oli arvutil 1 või 2. Ka tänapäeval on COM pordid kasutusel, kuid seda vaid virtuaalselt, näiteks läbi Bluetooth (sinihamba) või USB seadmete.
HDMI, VGA, DVIVGA e. Video Graphics Adapter - Analoogliides vanematest aegadest monitori ühendamiseks arvutiga. Enamus LCD teleritel on VGA liides, mistõttu on neid võimalik kasutada ka monitoridena. LCD monitorid vajavad teatud juhtudel kalibreerimist, et kogu pilt oleks ekraanil.
DVI e. Digital Visual Interface - Digitaalliides, mis edastab pilti digitaalselt. Läbi selle liidese LCD ekraan kalibreerimist ei vaja.
HDMI e. High Definition Multimedia Interface - Digitaalliides, läbi mille on võimalik saata nii heli kui pilti väljundseadmesse.
Seespool
GA-P35-DS3_2.1ISA e. (Industry Standard Architecture) - vanemat sorti laiendkaardipesa mis loodi 1981. aastal. See siin oli kas 8 või 16 bitine ning töötas sagedusel 8 MHz. Sellist siini võib kohata näiteks 486 emaplaatidel.
PCI e. Conventional PCI e. Peripheral Component Interconnect - Laiendkaartide pesa, mis leiab kasutust ka tänapäeval. See loodi 1993. aastal ning loojaks oli Intel. Siine on arvutis reeglina rohkem kui üks. PCI pesa on kas 32 või 64 bitine ja töötab sagedusel 33 või 66 MHz. Infoedastuse kiiruseks on 133 MB/s.Tüüpilised PCI siini kaardid on: võrgukaardid, helikaardid, modemid, lisa USB pesad, IEE 1394 pesa võimaldavad kaardid, TV kaardid ja kettakontrollerid.
PCI-E e. PCI Express e. Peripheral Component Interconnect Express - Tänapäevane laiendkaardipesa, mis loodi aastal 2004. Seekord tegid selle nimel koostööd nii Intel, Dell, IBM kui ka HP. PCI-E on nii PCI kui AGP asenduseks.
PCI-PCIeAGP e. Accelerated Graphics Port - Graafikakaardi pesa, mis loodi 1997. aastal. Pesa on 32 bitine ja töötab 66 MHz peal. Infoedastuse kiiruseks on 2133 MB/s. AGP on tänaseks küll vananenud kuid vanemates arvutites on ta endiselt kasutusel.
IDE e. Integrated Drive Electronics e. Parallel ATA (PATA) - Kõvaketaste ühendamiseks arvutiga. Liises kasutab laia 40 (või 80) soonelist kaablit emaplaadiga suhtlemiseks. Lubab edastamiskiiruseid: 16, 33, 66, 100 ja 133 MB/s. Ühe IDE kaabli küljes saab olla korraga 2 seadet ning üks neist peab olema master ja teine slave. Rolle saab määrata seadme küljes olevaid pin'e lühistades.
SSD vs HDDSATA e. Serial ATA e. Serial Advanced Technology Attachment - Aastal 2003 loodud liides kõvaketaste ühendamiseks arvutiga. Suhtleb arvutiga läbi peenikese 8-soonelise kaabli. Alates 2009-ndast aastast standardina kõigis uutes PC'des. Lubab edastamiskiirust kuni 6 Gbit/s e. 0,75 GB/s e. 750 MB/s.
SSD e. Solid-State Drive - Andmekandja, kus puuduvad liikuvad osad. Ketas koosneb püsimälust, kuhu info paigutatakse. SSD ketas nõuab võrreldes PATA või SATA ketastega vähem voolu ja ei karda raputamist. Ühtlasi saab SSD kettalt infot kiiremini kätte.
northbridge - Kiip emaplaadil, mis suhtleb riistvaraga: CPU, RAM, BIOS ROM, PCI Express (või AGP) ja ka southbridge'iga. Mõned inteli kiibid kontrollivad ka integreeritud graafikat(Graphics and Memory Controller Hub (GMCH)).
southbridge - Kiip mis tegeleb "aeglasemate" komponentidega nagu PCI, ISA, PATA, SATA, heli ning ka kella liigutamisega. Southbridge teeb tihedat koostööd ka northbridge'iga.
Xeon CPUCPU e. Central Processing Unit - Protsesside töötleja e. Protsessor, üks kahest kõige tähtsamast komponendist arvutis. Tema ülesanne on töödelda arvutis liikuvat infot.
RAM e. Random Access Memory - Arvuti põhimälu, kuhu talletatakse töötavate programmide tööks vajalik info. Põhimälus olev informatsioon pole igavene, st. arvuti välja lülitamisel kustuvad ka seal hoitavad andmed. Mida rohkem on arvutil põhimälu, seda vabamalt saavad programmid toimetada.
floppi e. disketiseade - Firma IBM poolt 70'ndatel loodud andmete hoidmise ketas. Läbi aegade on loodud kolm mõõtu: 8 tolli, 5¼ tolli ja 3½ tolli. Võidukäik kestis peaaegu 30 aastat. Tänapäeval võib neid veel aegajalt kohata riistvaralise omapära tõttu kasutusel olevates spetsiifilistes seadmetes. Nende asenduseks on seadmed nagu: CD, DVD, BlueRay, mälupulgad, välised kõvakettad ja mälukaardid. Mälupulkade maht võrreldes diskettidega on sadu (ja ka tuhandeid) kordi suurem. Samuti ei lähe mälupulgad nii kergesti katki, kui seda tegid disketid. Üks liivatera võis rikkuda kogu disketi!
HDD e. Hard Disk Drive - Andmekandja e. kõvaketas. Kasutusel kolme sorti kettaid: PATA, SATA ja SSD. HDD on ka teatud mõõtu ,lauaarvutil on see 3,5"(standard) ja sülearvutis 2.5"(standard).
Socket ja Slot - Protsessori pesa. Pesasid on rohkem, kui käte ja varvaste peal saaks kokku lugeda. Emaplaat ei toeta kõiki protsessoreid ja vastupidi. Emaplaatidel on tihti piirangud ka protsessorite kiirustele. Protsessor võib pessa sobida kuid selle taktsagedus võib olla emaplaadi jaoks liig mis liig.
materjalid:
http://kuutorvaja.eenet.ee/wiki/Emaplaat
Protsessor
Protsessorit võib päris kindlalt nimetada arvuti ajuks. Põhjus väga lihtne: protsessori ülesandeks ongi töödelda kõiki etteantub ülesanded läbi ning väljastada tulemused. Kõik programmid, mida sa kasutad lähevad nullide ja ühtede jadana protsessori, seal nad töödeldakse tohutul hulgal loogikaelementidega ning lõpuks väljastatakse järjekordne nullide ja ühtede jadam millest moodustatakse videokaartis pilt või helikaartis heli.
Protsessori valimise juures vaadatakse peamiselt 2 näitaja:
Esiteks millisest Protsessori seeriast on protsessor (Näiteks: Pentium, Pentium II, i7, i5 jne.) ja kui suur on protsessori taktsagedus gigahertsides (Ghz). See parameeterist sõltub, kui palju loogikatehteid suudab antub protsessot ühes sekundis teha.
Protsessori seeria mõjutab vahel arvuti kiirust samuti päris oluliselt, sest erinevates protsessorite tüüpides on kasutatud erinevaid tehnoloogiad, mis lubavad erinevaid võimalusi.
Ehitus
Kell
Süsteemne kell dikteerib protsessori taktsageduse ja määrab sellega osaliselt viimase töökiiruse. Kella töö on äärmiselt lihtne: kindlate ajavahemike tagant vahetatakse protsessorile antavat pinget 0V, 5V, 0V, 5V jne jne... Kell on protsessori töötamiseks fundamentaalse tähtsusega, võimaldades protsessoril täita kordamööda erinevaid operatsioone - ilma kellata saaks protsessor hakkama vaid ühe tehtega.
Siinid
Info liigutamiseks on protsessor ühendatud mäluga läbi siinide. Peamised siinid on andmesiin (data bus) ning aadressi siin (address bus). Aadressi siinile pannakse mäluaadress, mille poole protsessor pöördub ning andmesiinile informatsioon, mida saadetakse. Lisaks on väike ühebitine siin, mis määrab, kas andmeid loetakse mälust või kirjutatakse sinna.
Registrid
Kui info jõuab mälust protsessorisse, siis ei lähe ta otsekohe töötlemisele vaid kirjutatakse esmalt registrisse. Registrid on protsessori kiibil paiknevad erilised mälupesad, mis koosnevad eelpool mainitud flip-floppidest ja töötavad protsessoriga samal taktsagedusel - olles seega kõige kiiremad info talletamise paigad. (Registrite mälu kutsutakse tihti zero-wait-state memory-ks, rõhutamaks selle erinevust harilikust mälust, mis töötab protsessorist hulka aeglasemalt ja mille järgi viimane tihti ootama peab.)
Registrid jagunevad üldkasutatavateks (need millele näiteks programmeerija oma programmiga ligi pääseb) ning spetsiaalseteks, mis hoolitsevad süsteemi toimimise eest. Nii näiteks ühel lihtsustatud x86 protsessoril on 4 üldkasutatavat registrit AX, BX, CX ja DX ning süsteemseteks registriteks on IP (Instruction Pointer), kus hoitakse järgmise instruktsiooni mäluaadressi ning Flags register, kus on kirjas mitmesugused süsteemsed staatused (lipud), teiste seas näiteks eelmise võrdlustehte tulemus.
Täis- ja ujukomaarvudega arvutused
Lisaks registritele on ühes korralikus protsessoris kindlasti ka osa, mis tegeleb arvutamisega. Päris kindlasti on olemas täisarvudega arvutuste tegemise moodul, aga praktiliselt kõigil tänapäeva protsessoritel on ka integreeritud ujukomaarvudega opereerimise moodul (FPU - Floating Point Unit). Vanematel protsessoritel polnud see sugugi alati nõnda. Esialgu tuli teha reaalarvulisi arvutusi kasutades harilikku täisarvumoodulit, sellised arvutused pole aga kaugeltki kiired. Edasi võeti kasutusele eraldiseisev lisaprotsessor nn. Math-coprocessor ehk matemaatikaprotsessor.
Dekooder
Kui lisada eelpoolmainitutele ka instruktsioonide dekodeerimisega tegelev moodul, siis saamegi juba midagi töötava protsessori taolist. Dekooder, nagu nimigi arvata võib, dekodeerib instruktsioonid ja "ütleb" protsessorile, mida ta tegema peab.
Kontroll-moodul
Protsessor juhib arvuti tööd, aga protsessori tööd juhib omakorda protsessori sisene kontroll-moodul (control unit). Selle ülesanne on organiseerida, et kõik toimuks korrapäraselt - dekodeerimine, andmete lugemine, arvutamine ja salvestamine. Kontroll-moodul juhib kõiki teisi protsessori osasid.
Puhvrid
protsessori vaatevinklist on mälu alati ääretult aeglane, aga suure osa protsessori tegevusest moodustab mälusse kirjutamine ning sealt lugemine. Niiviisi peab protsessor pidevalt mälu järgi ootama. Programmidel on aga tendents kasutada korduvalt ühtesid ja samu mäluaadresse.
Kujutage ette raamatukoguhoidjat, kes töötab raamatukogus, kus on 1000 erinevat köidet. Raamatukogust võidakse küsida suvalist raamatut ning siis kaob too isik pikaks ajaks riiulite vahele ning väljub lõpuks koos soovitud eksemplariga. Mõned raamatud on aga populaarsemad kui teised ning saab selgeks, et pole mõtet viia alati raamatut kohe tagasi tema esialgsele kohale, kui juba järgmine külastaja suure tõenäosusega sedasama raamatut soovib. Niiviisi moodustab raamatukoguhoidja endale väikese riiuli, kuhu paneb alguses kõik tagastatud raamatud, et neid oleks vajadusel sealt jälle hea ja kerge võtta.
Samamoodi toimivad ka protsessori puhvrid. Protsessori "lähedal" asub väikene hulk mälu, kus talletatakse viimati kasutatud andmed. Kui protsessor saab instruktsiooni lugeda registrisse AX bait aadressilt 234, siis ei pöördu ta kohe mälu poole vaid "küsib" alguses puhvrist, ega sellel aadressil asuv bait juba seal olemas pole ning alles siis, kui puhvris soovitud andmed puuduvad, pöördutakse mälu poole.
Tänapäeaval kasutavad protsessorid reeglina koguni kahte puhvrit (primary cache ja secondary cache), millest esimene on väiksem ja kiirem ning teine natukene suurem ja aeglasem. Sellisel juhul pöördub protsessor alguses primaarse puhvri poole, siis teise puhvri poole ning alles seejärel mälu juurde.
Kasutatud materjal
http://triin.net/2004/09/29/Protsessor
http://www.hot.ee/tanelioma2/prose.html
Protsessori valimise juures vaadatakse peamiselt 2 näitaja:
Esiteks millisest Protsessori seeriast on protsessor (Näiteks: Pentium, Pentium II, i7, i5 jne.) ja kui suur on protsessori taktsagedus gigahertsides (Ghz). See parameeterist sõltub, kui palju loogikatehteid suudab antub protsessot ühes sekundis teha.
Protsessori seeria mõjutab vahel arvuti kiirust samuti päris oluliselt, sest erinevates protsessorite tüüpides on kasutatud erinevaid tehnoloogiad, mis lubavad erinevaid võimalusi.
Ehitus
Kell
Süsteemne kell dikteerib protsessori taktsageduse ja määrab sellega osaliselt viimase töökiiruse. Kella töö on äärmiselt lihtne: kindlate ajavahemike tagant vahetatakse protsessorile antavat pinget 0V, 5V, 0V, 5V jne jne... Kell on protsessori töötamiseks fundamentaalse tähtsusega, võimaldades protsessoril täita kordamööda erinevaid operatsioone - ilma kellata saaks protsessor hakkama vaid ühe tehtega.
Siinid
Info liigutamiseks on protsessor ühendatud mäluga läbi siinide. Peamised siinid on andmesiin (data bus) ning aadressi siin (address bus). Aadressi siinile pannakse mäluaadress, mille poole protsessor pöördub ning andmesiinile informatsioon, mida saadetakse. Lisaks on väike ühebitine siin, mis määrab, kas andmeid loetakse mälust või kirjutatakse sinna.
Registrid
Kui info jõuab mälust protsessorisse, siis ei lähe ta otsekohe töötlemisele vaid kirjutatakse esmalt registrisse. Registrid on protsessori kiibil paiknevad erilised mälupesad, mis koosnevad eelpool mainitud flip-floppidest ja töötavad protsessoriga samal taktsagedusel - olles seega kõige kiiremad info talletamise paigad. (Registrite mälu kutsutakse tihti zero-wait-state memory-ks, rõhutamaks selle erinevust harilikust mälust, mis töötab protsessorist hulka aeglasemalt ja mille järgi viimane tihti ootama peab.)
Registrid jagunevad üldkasutatavateks (need millele näiteks programmeerija oma programmiga ligi pääseb) ning spetsiaalseteks, mis hoolitsevad süsteemi toimimise eest. Nii näiteks ühel lihtsustatud x86 protsessoril on 4 üldkasutatavat registrit AX, BX, CX ja DX ning süsteemseteks registriteks on IP (Instruction Pointer), kus hoitakse järgmise instruktsiooni mäluaadressi ning Flags register, kus on kirjas mitmesugused süsteemsed staatused (lipud), teiste seas näiteks eelmise võrdlustehte tulemus.
Täis- ja ujukomaarvudega arvutused
Lisaks registritele on ühes korralikus protsessoris kindlasti ka osa, mis tegeleb arvutamisega. Päris kindlasti on olemas täisarvudega arvutuste tegemise moodul, aga praktiliselt kõigil tänapäeva protsessoritel on ka integreeritud ujukomaarvudega opereerimise moodul (FPU - Floating Point Unit). Vanematel protsessoritel polnud see sugugi alati nõnda. Esialgu tuli teha reaalarvulisi arvutusi kasutades harilikku täisarvumoodulit, sellised arvutused pole aga kaugeltki kiired. Edasi võeti kasutusele eraldiseisev lisaprotsessor nn. Math-coprocessor ehk matemaatikaprotsessor.
Dekooder
Kui lisada eelpoolmainitutele ka instruktsioonide dekodeerimisega tegelev moodul, siis saamegi juba midagi töötava protsessori taolist. Dekooder, nagu nimigi arvata võib, dekodeerib instruktsioonid ja "ütleb" protsessorile, mida ta tegema peab.
Kontroll-moodul
Protsessor juhib arvuti tööd, aga protsessori tööd juhib omakorda protsessori sisene kontroll-moodul (control unit). Selle ülesanne on organiseerida, et kõik toimuks korrapäraselt - dekodeerimine, andmete lugemine, arvutamine ja salvestamine. Kontroll-moodul juhib kõiki teisi protsessori osasid.
Puhvrid
protsessori vaatevinklist on mälu alati ääretult aeglane, aga suure osa protsessori tegevusest moodustab mälusse kirjutamine ning sealt lugemine. Niiviisi peab protsessor pidevalt mälu järgi ootama. Programmidel on aga tendents kasutada korduvalt ühtesid ja samu mäluaadresse.
Kujutage ette raamatukoguhoidjat, kes töötab raamatukogus, kus on 1000 erinevat köidet. Raamatukogust võidakse küsida suvalist raamatut ning siis kaob too isik pikaks ajaks riiulite vahele ning väljub lõpuks koos soovitud eksemplariga. Mõned raamatud on aga populaarsemad kui teised ning saab selgeks, et pole mõtet viia alati raamatut kohe tagasi tema esialgsele kohale, kui juba järgmine külastaja suure tõenäosusega sedasama raamatut soovib. Niiviisi moodustab raamatukoguhoidja endale väikese riiuli, kuhu paneb alguses kõik tagastatud raamatud, et neid oleks vajadusel sealt jälle hea ja kerge võtta.
Samamoodi toimivad ka protsessori puhvrid. Protsessori "lähedal" asub väikene hulk mälu, kus talletatakse viimati kasutatud andmed. Kui protsessor saab instruktsiooni lugeda registrisse AX bait aadressilt 234, siis ei pöördu ta kohe mälu poole vaid "küsib" alguses puhvrist, ega sellel aadressil asuv bait juba seal olemas pole ning alles siis, kui puhvris soovitud andmed puuduvad, pöördutakse mälu poole.
Tänapäeaval kasutavad protsessorid reeglina koguni kahte puhvrit (primary cache ja secondary cache), millest esimene on väiksem ja kiirem ning teine natukene suurem ja aeglasem. Sellisel juhul pöördub protsessor alguses primaarse puhvri poole, siis teise puhvri poole ning alles seejärel mälu juurde.
Kasutatud materjal
http://triin.net/2004/09/29/Protsessor
http://www.hot.ee/tanelioma2/prose.html
Subscribe to:
Posts (Atom)